Tagantjärgi võib väita, et Digitaalne õppevara oli igatpidi huvitav aine. Pigem teadsin käsitletavatest teemadest vähe, kuigi mõningatest õppeainetest on eelnevalt olnud kasu ja need on aidanud infot sellel kursusel paremini enese jaoks selekteerida. Ka pigem kohustuslik lugemine täiendas teadmisi. Eelnevalt hindamismudelitega kokku puutunud ei ole, aga see andis mõtteainet, mida jälgida õppematerjalide koostamisel. Huvitav oli ajalugu ja ka artikli lugemine andis veidi täiendust. Repositoorium – ilus sõna, aga tähendusse polnud eelnevalt süüvinud. Ka sõna metaandmed – tuttav juba eelnevalt, aga selle olulisuse peale ei olnud samuti mõelnud. Hea oli saada teada erinevaid mõisted ja põnev oli kogeda loodusainetega seonduvaid termineid digimaailmas. Esitlus Digitaalse õppevara autoriõigus oli sisukas ja arusaadav, aga nii mõnigi kord tekitab autoriõigus küsimusi, sest litsentse võibolla raske lehelt leida. See on siis väike eklektiline ülevaade õpitust.
Oluline on edaspidi rohkem tähelepanu pöörata õppematerjalide koostamisele. Põnev oli teha ülesandeid sisuloomes seoses AKU õpikuga. Sisuloomes on väga huvitavaid ülesannete loomise vahendeid, aga proovitud sai ainult mõnda. Kuulates teiste ettekandeid selgus, et on võimalik kasutada taustasid Canvast ülekantuna sisuloomesse ja see ei ole vastuolus autoriõigusega. Ehk võimalus materjali põnevalt esitada on teada, aga kasutanud veel ei ole. Kindlasti oluline on jätkuvalt jälgida autoriõigusi igasuguse materjali kasutamisel.
Mõttekoht on see, mis edasi? Kindlasti õppematerjalide puhul on hea teada millele tasub tähelepanu pöörata. Mitte kõige olulisem ei ole materjali esitamine iseenesest, vaid see, kuidas selle abil toimuks õppimine kõige kergemini, huvitavalt, motiveeritult. Peale õppematerjalide koostamise on hea teada, et on võimalik materjalide juurde tagasi pöörduda ja vajadusel uuesti oma teadmisi täiendada, kasvõi seoses videote tegemisega.
Aluseks on võetud Tracey L. Leacock ja John C. Nesbit artikkel A Framework for Evaluating the Quality of Multimedia Learning Resources ja valminud kursuse Digitaalne õppevara raames.
Multimeedia õpiobjektid, mis sisaldavad teksti, pilte ja muud meediat käsitletakse kui digitaalseid õpperessursse ja on mõeldud kasutamiseks hariduses. Kahjuks nende kvaliteet on väga hüplik. Suurendades teadlikkust kvaliteedikriteeriumitest, on võimalik luua ka paremaid õpiprojekte (Leacock & Nesbit, 2007).
Multimeedia õpiobjektide hindamiseks on loodud õpiobjekti ülevaate instrument LORI. Seda on kasutatud peamiselt konvergentses hindamise osalusmudelis. Esialgu hinnatakse eraldi õpiobjekti ja siis arutletakse lahknevaid arvamusi. LORI eesmärk on toetada kokkuvõtlikku arutelu objekti tugevuste ja nõrkuste üle (Leacock & Nesbit, 2007). Tabelis 1 on sõnastatud üheksa olulist punkti, mida järgida.
Tabel 1 LORI näitajad (Leacock & Nesbit, 2007)
Näitajad
Kirjeldus
Sisu kvaliteet
Tõesus, täpsus, ideede tasakaalustatud esitus ja asjakohane detailsus
Kohanduv sisu õppijate tagasisidest, modelleerimisest
Motivatsioon
Huvi ja motivatsiooni äratamine aitamaks õppijal õppida
Esitluse disain
Nii visuaalse kui kuuldava teabe disainimine õppimise tõhusamaks muutmiseks
Interaktsioonide kasutusmugavus
Navigeerimise lihtsus, kasutajaliidese prognoositavus ja abifunktsioonide kvaliteet
Ligipääsetavus
Juhtelementide ja esitlusvormingute kujundamine võimaldamaks puudega ja mobiilsel õppijal hakkama saada
Korduvkasutatavus
Võimalus kasutada eriilmelistes õpikontekstides ja erineva taustaga õppijatega
Standarditele vastavus
Rahvusvaheliste standardite ja tehniliste nõuete järgmine
Kõige määravam õpiobjekti hindamisel on sisu kvaliteet. Tekkinud vead võib olla ei avaldu kohe, aga võivad tekitada eelarvamusi, vääriti mõistmist. On välja toodud kuus õppematerjalides esinevat probleemi: nähtamatus, stereotüüpide loomine; selektiivsus ja tasakaalustamatus, ebareaalsus, killustatus ja isoleeritus, keele kallutatus. Olles teadlik mõjutajatest on oluline samm probleemide lahendamiseni. Lõpuks võib väita, et kui õpiobjekt ei sisalda vigu, eelarvamusi ega väljajätmisi, esitab tõendeid väidete toetuseks ja toob välja põhipunktid, võttes arvesse ka kultuurilisi ja etnilisi erisusi saaks hindeks see 5 (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpieesmärkide seadmisega on mõningates õpiobjektides ebakõlasid: õppe- ja hindamise tegevused ei ole alati kooskõlas, mis raskendab õpilasel õppimist. Kui parandada õpetamise ja testimise vahelist sidusust on võimalik tõsta õpilaste saavutusi 1–3 standardhälbe võrra. Õpiobjekt, mille hinnangute ja õppetegevuste vahel on oluline mittevastavus, saaks hinde üks. Õpiobjektis, mis saaks hinde viis on paigas õpieesmärgid, millest lähtub sisu ja tegevused ning võimaldab sellest lähtuvalt anda hinnanguid (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpiobjektide juures on olulised ka tagasisidestamine ja adaptiivne õppimine. Tähtis on saada tagasisidet ja vajaduspõhist juhendamist, kohanemist õppija omadustega. Tagasiside on pigem piiratud vorm õppija lokaliseeritud tegevuse kohta. Võimsamad kohanemisvormid kasutavad õpikeskkonna individualiseerimiseks kõikehõlmavat teavet õppija kohta, mis võimaldab õppijal paremini õppida. Õpiobjekt, mis sisaldab vähe tagasisidet või üldse mitte tuleks hinnata ühega. Õpiobjekt, mis annab õppimisest tagasisidet ja koostab õppija mudeli, et individualiseerida õppetegevusi ja keskkonda, saaks hinnangu viis (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpiobjekti motivatsiooni kvaliteet mõjutab õppija pingutusi õppimisse. Motivatsiooni mõjutavad: õppijate ootused ülesande õnnestumise või ebaõnnestumise kohta; õpiobjekti liigne keerukus või lihtsus. Oluline on, et kujuneks sisemine motivatsioon, millele saab kaasas aidata võimaldamaks anda teatud kontrolli õpilasele ja kasutada mängulisi elemente, visualiseerimaks raskeid olukordi jne. LORI järgi saaks õpiobjekt hinde ühe, kui ei ole seotud eesmärkidega, oleks liiga lihtne või liiga kerge, pealiskaudne. Õpiobjekt, mis pakub õppijatele sobivat raskusastet saamaks enesekindlust, on köitev ja hoiab tähelepanu, saab hinnatud viiega (Leacock & Nesbit, 2007).
Samuti on oluline esitluse kujundus. Toimiv esitluse disain suurendab positiivset kognitiivset koormust, mis aitab kaasa õppimisele. Kehv esitluse kujundus võib põhjustada kõrvalise kognitiivse koormuse suurenemist. Oluline on jälgida, et igasugune visuaal täiendaks teksti, ega ole segavaks infoks. Kui õpiobjekt on raskesti loetav fondi või värvi tõttu ja on halb video ja heli, siis võiks hinnanguks olla üks. Kui õpiobjekti kujundus integreerib tõhusalt teksti, graafilist, video- või heli meediumi nõnda, et on sobiv nii sisult kui on teaduspõhine, siis hinnata saaks viiega (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpiobjektides tuleb eristada kahte tüüpi interaktsioone: interaktsioon liidesega ja interaktsioon sisuga. See näitab kui raske või kerge on õppijal õpiobjektis liikuda. Disainerid peaksid tagada võimaluse, et interaktsioon liidesega ei segaks õppimist ja vead, mida õppija teeb, on seotud õpieesmärkide täitmisega, mitte navigeerimisest tekkinud vigadest. Õpiobjektis on hõlpsasti järgitavad juhised kohtades, kus õppija võib selleks abi vajada. Järgmine oluline kriteerium on viivitus (maksimaalseks viivituseks loetakse kümmet sekundit, mis üha väheneb). Kui samm õpiobjektis võtab palju aega, siis õppijad pettuvad ja võivad otsustada õpiobjektist väljuda. Kui õpiobjektil puudub interaktiivsus, kognitiivsus suur, lisandub halb ekraanipaigutus, katkised lingid ja muud navigeerimise probleemid, siis õpiobjekti saab hinnata ühega. Õpiobjekt vastab viiele siis, kui navigeerimine on intuitiivne, etteaimatav ja toimiv (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpiobjektides on osutunud probleemiks visuaalsed lahendused, mis jäävad vaegnägijatele puudulikuks. Samaga puutuvad kokku kurdid ja vaegkuuljad, kus helifailidel puuduvad alternatiivid, mis vähendab õpiobjektidele ligipääsetavust. Rahvusvahelisel tasandil aitab kaasa probleemi lahendamisele W3C (World Wide Web Consortium, 1999) poolt kehtestatud 14 veebisisu juurdepääsetavuse juhis. W3C ligipääsetavuse keskne teema on “nõtke transformatsioon”. Ka IMS Global Learning Consortium on andnud juhised juurdepääsetava arendamiseks. LORI juurdepääsetavuse hindamine nõuab W3C ja IMS-i juhiste üksikasjalikku mõistmist. Kes ei ole oma ala eksperdid selles valdkonnas, võiks kasutada järgmisi valideerimisteenuseid: WebXACT (http://webxact.watchfire.com), A-Prompt (http://aprompt.snow. utoronto.ca) või UsableNet (www.usablenet.com), (Leacock & Nesbit, 2007).
Õpiobjektide väljatöötamisel tuleb tähelepanu pöörata ka korduvkasutatavusele. Selle tagamisel on oluline, et õpiobjektid ei sisaldaks viiteid juhendajate nimedele, klasside asukohtadele, kursuste olulistele kuupäevadele. See teave paikneb kursuse üldises struktuuris. Disainerid peavad silmas pidama suuremat kasutajate hulka kui esialgne kindel kursus, kellele see loodud tagamaks korduvkasutatavuse. Õpiobjekt, mis sisaldab eksemplari spetsiifilist teavet antakse hinnang üks. Õpiobjekt, mis on tähendusrikas, pakub täiendavat või alternatiivset sisu, on kasulik erinevate oskuste ja võimetega õppijatele ning on kasutatav mitmes kontekstis, saab hinnanguks viis (Leacock & Nesbit, 2007).
Standardite järgimine on oluline kriteerium. Õpiobjektidel on olulised ka metaandmed. Need on aluseks õpiobjekti otsimisel, aga neis võib olla hoidlate lõikes erinevusi. Standardiseeritud metaandmete skeemide järjepidev kasutamine lihtsustab aga paljusid protsesse. Õpiobjektid, mis ei paku piisavalt metaandmeid, saavad hindeks üks. Kui õpiobjektil on olemas asjakohased standardid, spetsifikatsioonid ja kasutajatele kättesaadavad metaandmed on hinne viis (Leacock & Nesbit, 2007).
Kokkuvõtvalt võib väita, et LORI on kasulik koostöö hindamise mudel. LORI aitab hindajal koostada suhteliselt lühikese ajaga sisukat õpiobjekti ülevaadet, mis on informatiivne. Heuristiline lähenemine tagab selle, et nii kogenud disainerid kui õpiressursside kasutajad saavad seda instrumenti tõhusalt kasutada. LORI laiaulatuslik kasutamine aitab kaasa ka õpiobjektide paremale kvaliteedile (Leacock & Nesbit, 2007).
Oli vajadus teha ekraani video, aga ma ei näinud võimalust või vajadust selle järele Küsimuste koostamise ABC alapeatüki jaoks. Tegin video, aga motiveeriva video, miks võiks sellele alapeatükile teoreetiliselt sobida. Vidoes on kasutatud Albert Einsteinist fotot, mis on võetud aadressilt https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Albert_einstein.jpg. Litsents järgmine: Creative CommonsAttribution-Share Alike 4.0 International . Kindlasti oleks saanud kasutada enam animatsiooni, näiteks mingi tegelane infot jagamas. Taust jõe kui liikumise näitajana tundus sobivat. Kasutusel olid: nutitelefon, Google Web Designer ja ShotCut. Link videole: Küsimused.
AKU õpiku alapetüki Küsimuste koostamise ABC võimalikud ülesanded
Küsimuste abil on võimalik koguda väga eripalgelist infot oma uurimuse jaoks. Oluline on pöörata tähelepanu küsimuste moodustamisele. Küsimused peavad olema selged ja arusaadavad. Küsimused on tähtsad nii kirjaliku küsimustiku tegemisel kui intervjuu läbiviimisel. Oluline on uurida ka tausta, kellele need küsimused on suunatud. Mõisted: küsimus, küsimustik, kinnised ja avatud küsimused; intervjuu, taustauuring. Eesmärk: õpilane koostab küsimusi/küsimustiku vajalike lähteandmete kogumiseks.
Järgmisena teemaks klassiõhtu organiseerimine. Selleks on vaja teha veidi taustauuringut. Selle võiks teha mõistekaardina rühma peale. Teadmisi juurde ka küsimustiku koostamise kohta. Kolmas esitlus: https://sisuloome.e-koolikott.ee/node/8613. (Selles esitluses on ka juttu intervjuu tegemisest.)
Edasine teema jätkub seoses klassikaaslaste sooviga edasi õppida. Selleks soovitatakse teha ka intervjuusid. Eelnevalt on hea näidata Ingrid Maadvere olemasolevat esitlust: Andmekogumismeetodid https://www.youtube.com/embed/G4REy5SysI4?start=571&end=735, milles on ka ülevaade intervjuu tegemisest. Selleks kasutada võimalusel esimeses teemaplokis valminud paaristööna küsimusi. Küsimuste üle vaatamine, mis võimaldaks küsimusi esitada intervjuul. Intervjuu läbiviimine kaasõpilasega.
1992 määratles Wayne Hodgins õpiobjektid – metaandmete abil kokku pandud teabeobjektide kogumina (Saum, 2007).
1994 asutas Wayne Hodgins töörühma, mis tegutses õppearhitektuuri/õpiobjektidega (LALO). Samaaegselt moodustas Oracle Corporation meeskonna, et luua raamistik arvutipõhiste koolituste muutmiseks paindlikumaks õpiobjektide loomise ja edastamise süsteemiks. Kui eelnevalt nimetatud meeskond oli uurimis- ja arendusfaasis, siis National Education Training Group, Inc. (NETg) andis välja toimiva e-õppe rakenduse, mis põhines Hodginsi õpiobjekti mudeli tõlgendusel. NETg turustas oma tööd kaubamärgi NETg või NLO all (Saum, 2007).
1996 jaanuaris alustas tööd Alliance of Remote Instructional Authoring and Distribution Networks for Europe (ARIADNE) Euroopa Liidu Komisjoni rahalisel toel. Nende ülesandeks oli võimaldada “jagamist ja taaskasutamist” hariduses kvaliteetsemate õpiobjektide, -vahendite ja -meetodite arendamise kaudu (Saum, 2007).
Novembris 1996 soovitas David Merrill kasutada terminit teadmusobjekt, mis koosneb eelnevalt määratletud elementide komplektist. Samal kuul Learning Technology Standards Committee (LTSC) of the Institute of Electrical and Electronics Engineers (IEEE) poolt valmisid standardid õppetehnoloogia arendamiseks ja edendamiseks (Saum, 2007).
Detsembris 1996 käivitas The Oracle Corporation Education Oracle’i õppearhitektuuri (OLA), mille alusel olid esmaselt kättesaadavad seitsekümmend viis kursust (kursuste hulk edaspidiselt täienes). Teises etapis (1997) oli võimalik üksikobjektidest kokku panna endale sobiv kursus (Saum, 2007).
Moodustati The Gateway to Educational MaterialsSM (GEM) konsortsium ja alustati repositooriumi infrastruktuuri arendamisega. Nende eesmärk oli laiendada õpetajate võimalusi pääsemaks juurde Internetipõhistele tunniplaanidele, õppeüksustele ja muudele õppematerjalidele igas vormis ja vormingus (Saum, 2007).
1997 alustas tööd arhitektuuri õppimise/õpiobjektide töörühm avatud mudeli alusel. Mais 1997 algatas EDUCOMi riiklik õppetaristu, millest hiljem sai EDUCAUSE, õppejuhtimissüsteemide (IMS) projekti ning pidas oma esimese metaandmete koosoleku. Vahetult peale IMS projekti algatas Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium täiustatud hajutatud õppe, et leida tõhusamaid viise koolitamaks kaitseväelasi koostöös avaliku ja erasektoriga. LTSC ja IEEE alustasid tööd arendus- ja õpiobjektide metaandmete (LOM) standardi haldamisega. Samal aastal Dr. James J. L’Allier defineeris õpiobjekti kui väikseimat sõltumatut struktuurset kogumit, mis sisaldab eesmärki, õppetegevust ja hindamist. Lõpuks GEM konsortsium käivitas ametlikult oma repositooriumi (Saum, 2007).
Märtsis 1998 avaldas õppetehnoloogia standardite komitee (Learning Technology Standards Committee) õpiobjektide metaandmete standardi eelnõu, mis määratles õpiobjektina mis tahes digitaalse või mittedigitaalse objekti, mida on võimalik hariduses kasutada (Saum, 2007).
Internet Learning Solutions Group´i (ILSG) töö kulmineerus valge raamatu väljaandmisega 1999. aastal pealkirjaga “Taaskasutatavate teabeobjektide strateegia: määratlus, loomise ülevaade ja juhised”. Selles dokumendis oli kaks olulist komponenti: taaskasutatav teabeobjekt (RIO) ja korduvkasutatav õpiobjekt (RLO). IEEE õppetehnoloogia standardite komitee väitis, et õpiobjektid on seal määratletud kui “mis tahes digitaalsed või mittedigitaalsed üksused, mida saab kasutada, taaskasutada või viidata tehnoloogiaga toetatud õppe ajal” (Saum, 2007).
12 jaanuar 1999 allkirjastas president William Jefferson Clinton korralduse “Tehnoloogia kasutamine föderaalvalitsuse töötajate koolitusvõimaluste parandamiseks”, millega loodi presidendi föderaalse koolituse tehnoloogia töörühm (Saum, 2007).
Oktoobris käivitas Rice’i ülikool repositooriumi projekti nimetusega “salajane veebi algatus” mis hõlmas nii õppehoidla kui ka loomise ja koostöö rakenduslikke funktsioone. See projekt sai hiljem tuntuks kui Connexions (Saum, 2007).
Advanced Distributed Learning (ADL) avaldas aastal 2000 jagatava õppevara objekti viitemudeli (SCORM) versiooni 1.0. Õpiobjekti määratleti kui koostalitlusvõimelist, vastupidavat, arvutipõhist kursust või kursuse komponenti, mis on pakendatud piisava teabega, et see oleks korduvkasutatav ja juurdepääsetav (Saum, 2007).
Detsembris pakkus e-õppe konsultant Clive Shepherd oma tõlgenduse, et õpiobjekt on väike korduvkasutatav digitaalne komponent, mida saab valikuliselt rakendada üksi või kombineerituna arvutitarkvara, õppimise läbiviijate või õppijate endi poolt, et rahuldada individuaalseid vajadusi. Stephen Downes soovitas, et õpiobjektid on korduvkasutatavad ja koostalitlusvõimelised õppesisu üksused (Saum, 2007) .
ADL andis 2001 välja värskenduse oma jagatavale õppevarale. Versioonis 1.1 sai õpiobjekti terminist jagatav sisuobjekt ja mudelil oli nüüd jagatav sisuobjekti viitemudel. Seda värskendati oktoobris versiooniga 1.2 (Saum, 2007).
Madalmaade avatud ülikooli haridustehnoloogia ekspertiisikeskuse (OTEC) haridustehnoloogia professor Rob Koper soovitas 2001IMS Learning Design Group´ile esitatud töös kasutada õpiobjekti asemel õpiühikut. Õpiühik on väikseim üksus, mis pakub õppijatele õpisündmusi, mis vastavad ühele või mitmele omavahel seotud õpieesmärgile ja on jagamatu üksus. Seal tutvustati ka hariduslikku modelleerimiskeelt (EML), mis säilitab pedagoogilise fookuse ja määratleb õpiüksuse rollid ja tegevused (Saum, 2007).
2002 aastal ilmus mitmeid teaduslikku tööd ja nende hulgas artikkel pealkirjaga (Learning) Objects of Desire: Promise and Practicality, milles Lori Mortimer Hollandi avatud ülikoolist väitis, et õpiobjekt on sisuosa, mis on väiksem kui kursus või õppetund. Veebruaris käivitas Waterloo ülikooli tehnoloogia õppimise ja õpetamise keskus (LT3) koostööprojekti Ontario ülikoolide ja kolledžite vahel. Selle tulemusel loodi Co-operative Learning Object Exchange (CLOE), (Saum, 2007).
Arizona Ülikooli professor Polsani 2003 aastal kasutades Charles Sandersi Pierce’i märkide teooriat, defineeris õpiobjekti kui organiseeritud teadmiste vormi, mis hõlmab õppimise eesmärki ja taaskasutatavat väärtust. Monique Doorten ja tema kolleegid pakkusid, et õpiobjektid on mis tahes reprodutseeritavad ja adresseeritavad digitaalsed või mittedigitaalsed ressursid, mida kasutatakse õppetegevuste läbiviimiseks või tegevuste toetamiseks (Saum, 2007).
Jaanuaris 2004 anti välja jagatava sisuobjekti viitemudeli versiooni esimene väljaanne. Juulis ilmus teine trükk. Wesleyani ülikool võttis missiooniks luua oma hoidla. See ettevõtmine on avatud koostööks erinevate institutsioonide vahel. Algatus saab tuntuks kui LoLa Exchange: õpiobjektid, õpitegevused (LoLa) kui vahetus, mis hõlbustab kvaliteetse õpiobjektide jagamist (Saum, 2007).
Kirjandus
Saum, R. R. (2007). An Abridged History of Learning Objects. P. T. Northrup (toim.), Learning Objects for Instruction: Design and Evaluation (lk 1–15). IGI Global. https://doi.org/10.4018/978-1-59904-334-0.ch001
Õpilepingut on hea kirjutada kindlasti kursuse algul ja vaadata üle lõpus ning reflekteerida endale saavutatu. Samas ei ole ka halb teha õpilepingut kuruste keskel ja vaadata üle, kuhu oled jõudnud ning samamoodi eneserefleksioon teha kursuse lõpus.
Digitaalne õppevara on väga põnev ja väga kiiresti arenev valdkond, millest ma kahjuks eriti midagi ei teadnud. Võibolla mõni lühend oli eelnevalt mõnest kursusest meelde jäänud. Kui millestki vähe teatakse, siis on hea pöörduda ajaloo poole ja saada olnust ülevaade. Ajalugu küll pikk ei ole, aga see eest väga sisukas. Kindlasti on soov lugeda ja kirjutada üks artikkel selle kohta.
Hea on kindlasti teada seda, mida õpetatakse. Miks õpin? See kõik on vajalik, et edaspidi paremini hakkama saada. Pakutakse ülevaadet, mis võimaldab edaspidiselt lihtsamini end täiendada. Kindlasti on soov teha edaspidi endale õppematerjale vastavalt soovile või vajadusele läbi Sisuloome. Siis on hea mõelda tagasi nii elukaare kui ka kvaliteedi peale. Esialgsed katsetused tulevad seoses ette antud õpiku alusel.
Strateegiad õppimiseks:
olla nii füüsiliselt kui vaimselt kohal igas loengus:
püüda kaasa mõelda ja võimalusel teha ette antu;
olla järjepidev;
teha etteantud kodutööd enda parima äranägemise järgi.
Strateegias võib ju päris tugev olla, aga see tuleb ka ellu viia, mis viiks sihile ja annaks võimaluse end hiljem hästi hinnata.
Vahendid/ressursid:
esmaseks ressursiks on kursust läbiviivad õppejõud, nende loengud (salvestused), esitlused, soovitused, näpunäited;
kursusel olevad üliõpilased oma teadmistega;
vajaminevate digitaalsete vahendite kasutamine, et saaks osa võtta loengutest;
materjalidele ligipääs, mis on ka tagatud;
Kõigele eelnimetatule on juurdepääs ehk õppimine ei tohiks millegi taha kinni jääda.
Hindamine
Hindamine on raskemaid tegevusi. Tõenäoliselt olen rahul oma tegevusega: kui suudan valmistada õppematerjale; olen ülevaate saanud õpitavast, teinud koduseid töid.
Toimetamised 
